huhuu. muidugi on jälle öö. Istun seminariruumis Katriini selja taga, mõlemal on klapid peas ja pilgud kiindunud värelevasse ekraani. "Arvunud" nagu ta ütleb.:) Vahel kui silm väsib vaatan tema keskendunud kukalt - töö teeb õndsaks ja ilusaks, eriti öösiti;) plõksutame klahve oma helivõngete graafiliste joonistuste kohal, annaks jumal, et programm nüüd kokku ei jookseks..

Eile tuli viljandlaste sõber ahjutegija Kristjan metsastmaalt meile külla. Istus kuplihämaruses maha ja rääkis meile loo kaevust. Kogu kaua kaotsis olnud rahu tuli järsku liikmetesse tagasi. Kummalisel kombel polnud mitmel hetkel isegi tähtis, mida ta rääkis. Nagu Leene tabas, "tema rääkimise viisis oli tervik ja mõte sees" Loos oli ühe vana mehe nimi Noor Udu.
Ma ei tea, kas olen ilusamat nime kunagi kuulnud.
Kosmos kostis.