Allikas - " Muusika sputnikule II"

"Muusika sputnikule II" toimub 15.septembril peale suure torni etendust, Piibe tornis – algusega kell 22. at00 slaide ja videoid näitame torni lakke. Projitseerime Piibe tornile ka väljaspoolt – esitlus galaktikatest ja universumist. Sissekäigu juures õues on paar aktiivkõlareid – väljal telkimine ambientvoos.
Esinejaid on päris mitu, MoKS-ist tulevad: Patrick McGinley, Fantomas, Jim Haynes,
John Grzinich - neljakesi ühisprojektiga. Viljandist Tanel Kadalipp ja Arno Tamm, Tallinnast p0rt. Kuulda saab “Kaevu taga kostab kosmos” loovmeeskonna õpitubades valminud heliteoseid ja paremaid palu varasematest Allikas saadetest. Üllatusesinejad..
Torni ees on lõkked, mille juures end soendada. Pakutakse kuuma teed. Soovitame soojad riided ühes võtta - mõnusam nautida kaugelt kostvaid helisid, looduslikus akustilises keskkonnas.

kallid kaevajad ja kosmukid

huhuu ka minu poolt.
tahan teile öelda, et ... ma olen mõttes olnud teiega tunduvalt rohkem, kui füüsiliselt. ja edaspidi on ka sedasi, et olen mõttes aina teiega ja ikka mitte kehana. Reisipalavik katab mind täielikult ja tulevase poolaasta elu korraldamise tegemisi on käed-jalad täis. Nõnda ei saa ma hommegi teid nähagi. Aga võib-olla täna, korraks. Kedagi, kes kohal kulgeb ... mööda neid neid teid ja radu, millest Leene kaunilt kirjutanud. Ehk trehvumegi hetkeks.
aga muidugi ikkagi teiegi,
olematugi

huhuu. muidugi on jälle öö. Istun seminariruumis Katriini selja taga, mõlemal on klapid peas ja pilgud kiindunud värelevasse ekraani. "Arvunud" nagu ta ütleb.:) Vahel kui silm väsib vaatan tema keskendunud kukalt - töö teeb õndsaks ja ilusaks, eriti öösiti;) plõksutame klahve oma helivõngete graafiliste joonistuste kohal, annaks jumal, et programm nüüd kokku ei jookseks..

Eile tuli viljandlaste sõber ahjutegija Kristjan metsastmaalt meile külla. Istus kuplihämaruses maha ja rääkis meile loo kaevust. Kogu kaua kaotsis olnud rahu tuli järsku liikmetesse tagasi. Kummalisel kombel polnud mitmel hetkel isegi tähtis, mida ta rääkis. Nagu Leene tabas, "tema rääkimise viisis oli tervik ja mõte sees" Loos oli ühe vana mehe nimi Noor Udu.
Ma ei tea, kas olen ilusamat nime kunagi kuulnud.
Kosmos kostis.

arvumisest armumiseni

proov metsas oli naljakas ja huvitav( ja mitte selles mõttes nagu Malle ja Tanel seda mõistavad). külm, mis aegamisi varvastesse ja kätesse hakkas, tuletas meelde, et sügis on käes. karge ja selge. ilma naljata, aga igatsus talveriiete järgi poeb kohe vägisi sisse, kui vähegi on soovi veeta aega siinse tähistaeva all. nii tuterdavadki mööda Tõravere kummalised riietesse mässitud kehad. mõtted liiguvad esimese septembri ümber ja küsimuseks kujuneb ilmselgelt, kust leida piisavalt soojasi kehakatteid, neile, kelle jaoks sügis on tulnud ootamatult. kõigel muul on juba nägu. ja tegu.

käisin kõlakohviku asupaigas . täiskuu valgustas põllu. kuused heitsid tumedaid varje. suur vanker oli täpselt pea kohal. öö hääled. ma ei teagi kas sinna on nii väga vaja muid helisid. aga see on igaühe enda luua. valida.


olen taevast lummatud. mujal ei ole sellist.

Kuula, kuula v.2

Laupäeva õdakul kell 18.15 Klassikaraadio saadet "kunst.er", kus aru annavad ja seletavad Leene ja Katriin.

Vot nii.

Muudelt rinnetelt - hetkel uudiseid pole, aga, nagu ikka... Töö käib.

kuula!

neljapäeva õhtul kell üheksa algavas klassikaraadio saates "vestlusi kultuurist" (kindlasti vanalt Lotmanilt varastatud pealkiri!) räägivad Piibe ja Mari, mis ja kus.

imelikud kohad

ma arvan, et Tõrts on üks kõige veidramaid paiku, kus ma kunagi niimoodi elanud olen nagu nüüd juba kümmekond päeva.
kõigepealt on siin üks suur roheline väli, mille keskel laiutab ämmatossu moodi kupeldatud peahoone. väljalt leiab veel mitmesuguseid päikse käes helkivaid kaarjaid torne ja energiavõsa ja ilmajaamu. pääle selle on ta muidugi juhuslikus järjekorras täis istutatud väga omamoodi puid: siin on vähemalt seitset liiki pärnalaadseid asju, ebatsuuga välimusega okaspuid (käbid on sellel nagu pisiksed karvased põrsad, aga vaik lõhnab täitsa vaigu moodi), muid ennenägematuid veidrusi. piibe arvas, et kõik küll teavad, et nisuke puine segapuder oli tõrtsi ehitamise aegu sümboolne ja eesmärgipärane, aga et vist keegi ei enam mäleta, mis puud need nüüd täpselt siin sirguvad.
jah. ja siis on veel rajad. need hargnevad peahoone ümber mitmes suunas. mõned üksikud autoteed on veel enam-vähem tavalised: sirged ja asfalteeritud ja nii. aga siis on veel need kõndimiserajad, paarkümmend sentimeetrit laiad ja kivitükkidest laotud. selle alusel võib kodu ja töö vahet trampivaid teadlasi rühmadesse jaotada: igaühel on KINDLAD teekonnad. põlve kohal lõppetavesse heledatesse pükstesse riietatud täheteadlased kulgevad aeglasel sammul (pooltühi kilekott tihti käeotsas) nigu metsakuklased ainult oma kindlaid radu mööda elu- ja tööpessa. maja number neli elanik ei kasuta peaaegu kunagi rada, mida mööda tuleb tööle maja number kaks elanik.
vahepeal leiutavad nad siin oma töötubades, mille aknalaudade peale on kõikjal taritud veekeetjaid ja teepakke, suuri teaduseasju ja siis lähevad oma kiviteed pidi jälle koju tagasi.

jah. ja sisserännanud muude kosmoste uurijad mitmesuguste tantsivate, laulvate, filmivate (ja küpsetavate) inimeste näol on endale samuti juba omad kindlad rajad välja valinud.

Tõrtsi on hea lihtne leida ka - geograafilised koordinaadid on nimelt väga täpsed:
Põhjalaius: 58° 15' 55.''42552
Idapikkus: 26° 27' 58.''56875.


leene