ajatult.öine.

Kolmandat päeva näitab mu käekell 19 sekundi pärast 11. Ka preagu, hoolimata sellest, et aeg on tegelikult midagi viie ja esimese taevavalgustriibu vahepealset. ja käe pealt ära ka ei võta.
Aga aega ei tunne.Ei siis, kui terve päeva 4 minutlist videot monteerin, siis kui kuplite lagedes varjuhiiglastega mängin. siis kui sauna-tiiki-sauna-tiiki-sauna-tiiki otsa ei lõppe, siis kui sadakümmetuhatpisiasja tiirlevad nagu mesilasparv ümber pea ja hambad ristis ei taha neist yhtegi sisse lasta, siis kui kääksutan pooganaga vana antenni küljes, siis kui keset ööd kõlariproovist tulles esimene sügisemõte vilksab, siis kui kõiki ringi sagivaid inimesi vahtima jään ja mõtlen, kuidas kohalik 60-aastane astronoom meid ja me tegemisi vaatab...
minutid, tunnid, sekundid.. kõik üks Olek.

Katsuge nüüd korraks tajuda seda ülemere astronoomide kosmoseleidu, mille nimeks "tohutu mittemiski", veel üks auk kaugel Seal, mille läbimiseks kuluks valguskiirusel miljard aastat...
Nõndaviisi hakkab see Tõravere ajatus loogilisena tunduma. Kuidas sa neist asjust muidu mõtled, kui ajast lahti ei lase..
hopla. lasingi.
head ööd