Helisedes vihmade vahele

Hommikul käisid mõned meist ujmas. Eraldi. Tagasi tuldi soovitustega, et mine sina ka. Hea on. Ja nii läks järgmine. Hommiku nägu peas. Õhk oli soe ja embav, kuigi taevas puha pilvesäbru täis. Vesi jahe ja peegelsile. Pärast väikest veenmist oli keha nõus end sirutama läbi märja tiigivee. Jah. Päris palju aega on siin endale. Selleks, et nautida. Vaadata taevast, kõrvad veepiirist allpool ning kuulata seda märga muusikat. Ei tea, kas meie muusikud on hakanud ka helisid teisiti kuulma. Teised kindlasti on. Ilmselge märk sellest on Piibe lugu kardinast, mis kolgsutas end tuulerütmis vaikselt vastu ........ei tea mida.
Pärast lühikest padukat oleme jälle kolinud arvutitesse......looma uut maailma. Või vähemalt killukesi sellest. Klapid peas. Näod süvenenud.